Leijen, Ä., Pedaste, M. ja Baucal, A. (2021). Assessing student teachers’ agency and using it for predicting commitment to teaching. European Journal of Teacher Education, 1-17.
Artikkel keskendub õpetajakoolituse üliõpilaste agentsuse ehk tegevusvõimekuse uurimisele. Artiklis tutvustatakse Pedagogicumi kompetentsikeskuse projekti raames välja töötatud tegevusvõimekuse küsimustikku ja 168 õpetajakoolituse üliõpilase hulgas korraldatud uuringu tulemusi. Lisaks tegevusvõimekuse dimensioonidele erinevates valdkondades uuriti käesolevas uuringus ka seda, kuivõrd ennustab tegevusvõimekus õpetajaametis püsimist.
Malva, L. ja Leijen, Ä. (2020). Läbilõikeline ülevaade üliõpilaste hinnangutest Tartu Ülikooli õpetajakoolituse õppekavade sidususele 2014.–2018. aastal. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 8 (1), 100−127.
Õpetajakoolitus on praktikaga tihedalt seotud õppevaldkond, kuid siiski on teooria ja praktika sidumine õpetajakoolituses veel paljudes riikides proovikivi. Tartu Ülikoolis hakati selle kitsaskohaga ulatuslikult tegelema 2013. aastast, uuendades õpetajakoolituse alus- ja praktikamoodulit. Selleks, et läbi aastate tehtud muudatuste tulemuslikkust seirata, on alates 2014. aastast igal sügisel alusmooduli üliõpilaste seas kogutud andmeid nende hinnangute kohta õppekava sidususele. Tulemused näitavad, et üliõpilaste hinnangul on märgatavalt paranenud nii teoreetiliste õppeainete kooskõla praktikal kogetuga kui ka võimalused õppekava osi omavahel siduda. Samas leiti, et ülikooli õppetöös on liiga vähe tegevusi, mis valmistaksid üliõpilasi ette õppija arengust lähtumiseks õpetajatöös. Ülikooli õppeained keskenduvad enam õppe kavandamisele ja analüüsile, vähem tegeletakse õppetöö tegevustega.
Leijen, Ä., Arcidiacono, F. ja Baucal, A. (2021). The dilemma of inclusive education: ‘inclusion for some’ or ‘inclusion for all’. Frontiers in Psychology, 12, 3925.
Selles artiklis käsitletakse erinevat arusaama kaasavast haridusest, mis kujundab tänast avalikku ja erialast arutelu ning strateegiat ja praktikat. Selleks analüüsiti kaht mõnevõrra vastandlikku kaasava hariduse diskursust. Esiteks “osade kaasamine”, mis esindab ideed, et erivajadustega lastel on õigus kõrgeima kvaliteediga haridusele, mida saavad pakkuda vastavalt koolitatud spetsialistid. Sellele vastanduv “kõigi kaasamise” idee leiab aga, et kõik lapsed, sõltumata erivajaduste olemasolust, peaksid saama koos võrdsetes võimalustes õppida. Rekonstruktsiooni abil leiti, kuidas need kaks ideed on võimalik ühendada.